Keeruline 2020 aasta pakkus põnevaid väljakutseid

8.jaanuaril ilmus Vooremaa uudisteportaalis artikkel ''Katre Arula loomingus on rõhk originaalsusel''.


Põltsamaa lossihoovis tegutseva Katre Meistrikoja perenaine Katre Arula on üle Eesti laiemat tuntust kogunud käsitöömeister ja moelooja, kelle inspiratsiooniallikateks on rahvarõivad ja rahvakunst. Moekunstnikuna teeb ta väga isikupäraseid ja unikaalseid käsitöötooteid, pöörates rõhku taaskasutusele ja uuskasutusele.

Eesti Moekunstnike Ühenduse ja Eesti Lapitöö Seltsi liige Katre Arula tegutseb käsitööettevõtjana aastast 2004. Mõeldes ennekõike ettevõtjana tagasi aastale 2020, leiab ta, et tegu on kõigest hoolimata olnud sündmusterohke, tegusa ja eduka aastaga. Paljude ettevõtjate ja eriti väikeettevõtjate jaoks üle Eesti pole aga olnud kaugeltki mitte kerge aeg – koroonakriisi põhjustatud turistide arvu langus pole oma mõju jätmata jätnud. Möödus ju suvi Tallinnas ilma tavapärase turistide tunglemiseta vanalinna tänavatel ja reisisadamas.


Läinud aasta möödus tegusalt


„Olen olnud kogu aeg tegev ja midagi pidevalt toimub ümberringi. 2020. aasta on niivõrd tegus aasta olnud, et ma isegi imestan selle üle. Meistrikojas Põltsamaal teen kohapeal oma käsitööd edasi, samas toimub siin jätkuvalt ka käsitöömüük. Tegelikult tegutsen palju ka väljaspool Põltsamaad – üle kogu Eesti. Tallinnas on mul kahes poes korralik väljapanek – paraku asuvad need poed vanalinnas ja kuna turiste praegu pole, siis seal viimasel ajal eriti müüki pole olnud,“ lausus Katre Arula. „Puhkamisest ei tulnud suvel suurt midagi välja. Meid külastas päris palju kliente, osa sattus siia esimest korda, teised üle pika aja – siseturism sai jälle hoo sisse, inimesed hakkasid ringi liikuma. Eestlane hakkas ostma kohalikku toodet, toetama kohalikku tootjat. Muidugi tuleb arvestada, et tegemist on sesoonse äriga – mai keskel läheb äri käima ja septembris lõpeb aktiivsem külastamine ära, algavad koolid jne. Talvekuudel on Põltsamaa lossihoovis suhteliselt vaikne ja külastajaid eriti pole,“ märkis Katre Arula.


Arendas internetipõhist turundust


Ta lisas, et eelmine aasta oli selle poolest imelik, et ka keset septembrikuud tulid Katre Meistrikotta inimesed ning ütlesid, et kui tavaliselt on nad sel ajal Küprosel puhkusel käinud, siis tänavu sõidavad hoopiski mööda Eestit ringi ja nii sattusidki Põltsamaale, kus leidsid üles ka Põltsamaa lossihoovis asuva käsitööäri. „Osalesin teist korda ka Estonian Fashion Festivalil, tegin kevadel uue kollektsiooni „Must toonekurg“, mis valiti publiku lemmikuks. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit andis mulle tänavu aastal aastaauhinna, „Käsitööettevõtja 2020“, tunnustuse,“ ütles Katre Arula. Tänu koroonakriisile sai edasi arendatud internetipõhist turundust ja e-kaubandust ning see on olnud see, mis on aidanud ka äril minna. „Traditsiooniline Mardilaat, mis toimub igal aastal novembrikuus ja mida isekeskis kutsume ka käsitööliste laulupeoks, jäi eelmisel aastal paraku küll ära – see toimus veebikeskkonnas. Tegu oli tohutu tiigrihüppega käsitööliste jaoks – käsitööliit tekitas visiitkaardi, kuhu igaüks sai kirja panna oma müügikeskkonna. Tuli välja, et paljudel käsitöötegijatel polnudki e-müügikeskkonda. Mul oli eelis, et olin juba ammu üles ehitanud oma e-poe, olin selles osas teistest sammukese võrra ees. Mul oli, mille pealt veebiturundust edasi arendada – ühelt poolt harisin ennast veebiturunduse valdkonnas, teisalt sai tehtud ka täiesti uus kollektsioon, mis on läbi suve inimeste poolt väga hästi vastu võetud,“ kõneles Arula.


Kool eluks vajalikku ei anna


Oma haridusteest rääkides ütleb ta, et hoopis rohkem kui ükski kool või ülikool, loeb elus hakkama saamisel vajalike teadmiste kogumine töö käigus ja elust enesest. „Minu käest on ikka küsitud, kas olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. Olen õppinud kahes koolis – Tallinna kergetööstuskoolis õmblemist ja Soomes ametikoolis Jämsänjokijaakson Ammattioppilaitoses rõivatehnoloogiat. Kool ei anna aga eluks kõike vajalikku – ise tuleb areneda ja ennast pidevalt täiendada,“ ütles Katre Arula. Katre Meistrikoja perenaise sõnul on oluline see, et koolides Eestis veel õpetatakse rahvuslikku käsitööd ja tekstiili – olgu siis Viljandis, Olustveres, Räpinas, Kuressaares või Haapsalus. „Oluline on, et nendest ametikoolidest ei tuleks üksnes ettevõtjaid, vaid ka inimesed, kes teavad, mida tähendab käsitöö tegemine ja et nad oskaksid hinnata käsitöö kvaliteeti. Mul on igal aastal käinud praktikandid erinevatest koolidest – Viljandi kultuuriakadeemiast, Tartu kutsehariduskeskusest, Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist, ka disainikoolidest Taanist. Praktikantidega on sageli tekkinud väga hea koostöö, oleme välja arendanud uusi tooteid – niisugused koostööd ja väljakujunenud võrgustik on minu jaoks üliolulised. Praktikantide puhul on üks asi see, et neil on vaja teha midagi kooli jaoks, aga samas võib inimeste vahel praktika käigus tekkida ka aastatepikkune koostöö ja side – tekkiv võrgustik on hoopis olulisem kui formaalne hariduspaber kusagilt instituudist,“ märkis Katre, ta tegutseb ka ise õpetaja ja koolitajana. Aastal 2013 ilmus tema sulest ka raamat „Ajatud lapitööd“ (Kirjastus Pegasus), mis juhatab lugeja rõõmsasse ja värvikirevasse lapitöömaailma. Eesti Moekunstnike Ühenduse ühisnäitustel on ta osalenud üle terve maailma alates 2010. aastast.


Välja on kujunenud oma nišš


Katre Arula on pälvinud ka erinevaid tunnustusi (Pärandihoidja, Jõgevamaa Kultuuripärl jne), kuid ta ise ütleb, et suureks tunnustuseks tehtud tööle on pigem see, kui inimesed tulevad Põltsamaa lossihoovi külastades meistrikojast läbi. On neid, kes tulevadki spetsiaalselt Katre Meistrikoja külastamiseks Põltsamaale, otsima või ostma erilist käsitööd, mille puhul rõhk on rahvuslikkusel ja taaskasutusel. Rääkides oma käsitöötoodangust, ütleb Katre Arula, et on leidnud oma niši: „Mul on välja kujunenud täiesti oma autoritehnikad, mida keegi teine kusagil mujal ei tee, nagu Katre kindakirjatehnika ehk pikseltehnika ehk pikseldamine ja peidunööbitehnika. Olen oma toodetele taotlenud ka „Tunnustatud Eesti käsitöö“ märgi. Olen küll väike tegija, kuid kuidagi leitakse mind siit, Põltsamaa lossihoovist, ikkagi üles – see on mulle suureks tunnustuseks. On juhtunud sedagi, et imestatakse selle üle, et meistrikoda asub Põltsamaal – kas tõesti on elu ka väljaspool Tallinna? Osa kliente jälle helistab ja küsib, kuidas Tartust Põltsamaale saab. Põltsamaal on huvitav fenomen see, et siin tehakse palju käsitööd ja seetõttu osatakse seda ka hinnata,“ ütles Katre Arula. Käsitööäri üleval hoidmiseks ja arendamiseks on mõistagi oluline see, et Põltsamaal käiks turiste ning nad satuks külastama ka Põltsamaa lossihoovi, mida nüüd just rekonstrueeritakse. Katre südameasjaks on puhas keskkond, taaskasutus ja uuskasutus. Ta oskab maitsekalt kokku sobitada uued kangad, taaskasutusmaterjalid ja tootmisjäägid. „Panin kevadel valminud kollektsioonile nimeks „Must toonekurg“ – teadupärast on must toonekurg Eesti looduses praegu väljasuremisohus olev liik. Nii juhingi tähelepanu sellele, et kui tänavapilti vaadata, siis on ka käsitöö ja rahvakunst väljasuremisohus. Sellel, miks käsitöö välja sureb, on palju põhjuseid. Õnneks näib noorem põlvkond olema rohkem teadlik keskkonnaprobleemidest ja mõtleb juba rohelisemalt – usun, et lõpuks hakatakse aru saama, et käsitööna valminud rõivaid ja esemed on ikkagi hoopis teise väärtusega,“ leiab Katre Arula.


Autor: TAAVI KELDER


Allikas: https://www.vooremaa.ee/katre-arula-loomingus-on-rohk-originaalsusel/

49 views0 comments

Recent Posts

See All